Türgi kohv

Juba Osmanite ajast kuni tänapäevani, on kohvil väga tähtis roll Türgi igapäevaelus ja kultuuris. Kohvi valmistamine ja serveerimine on olnud seotud nii rahvatraditsioonide, usu, poliitika kui ka külalislahkusega juba sajandeid. Ehkki tänapäeval ei viida läbi enam kõiki kohviga seotud rituaale, on kohvil väga suur tähtsus Türgi tänapäevakultuuris

Toodud Istanbuli 1555 aastal kahe Süüria kaupmehe poolt, sai kohv tuntuks kui „maletajate ja mõtlejate piim”. 17-ks sajandiks oli Türgi kohvist saanud Osmanite kultuuri tähtis osa.  Kohvikeetjad (kahveci usta), kellel oli vähemalt nelikümmend assistenti, serveerisid traditsionaalset kohvi sultanile. Ka näiteks kihluspidudel ja pühadel oli kohvirituaalil oma koht. Haaremites korraldati naistele spetsiaalseid koolitusi, kuidas õieti Türgi kohvi valmistada. Ka hinnati abieluküpset naist selle järgi, kui maitsvat kohvi ta valmistada oskas.

Nii meestele kui naistele on kohvil olnud tähtis osa ka poliitilisel ja sotsiaalsel suhtlemisel. Osmani perioodi ajal käisid naised üksteisel külas, pakkudes alati kohvi ja kaasa võttes magusat. Mehed said kokku ja suhtlesid omavahel nn „kohvimajades”, rääkisid poliitikast ja mängisid tavlat, ehk backgammonit (ka meie kohvikus on võimalik seda mängida). 16 sajandi algupoolel tehti nendes kohvimajakestes Türgi folklooris tuntud varjuteatrit, kus peategelasteks olid nukud (tuntuimad Hacivat ja Karagoz). Siiani on kohvimajad populaarsed, nad pakuvad võimalust kokku saada ja rahulikult juttu puhuda.

Tänapäevalgi jätkub Türgi kohvimajade populaarsus, jätkates kokkusaamiskoha rolli. Kogu Türgis leidub mitmeid kohvik – restorane, kus sõbrad ja perekonnad kogunevad, et jagada päevamuljeid ja nautida tassikest kuuma traditsioonilist Türgi kohvi.

Pärinedes Arabica kohvioast, on Türgi kohvi puru ühtlasi väga peene jahvatusega. Vahetevahel maitsestatakse kohvi jahvatamisel kardemoniga, või keedetakse teda koos tervete ubadega, jättes ühe oa kaunistuseks kohvitassi hõljuma. Türgi kohvil on 6 erinevat magusataset – väga magusast kuni väga mõrudani. Kuna suhkrut ei segata kohvile kunagi juurde peale serveerimist, ei lisata kohvitassi juurde ka suhkrulusikat.

Kui kohvi keetmisel soojeneb, tekib talle peale vaht. Seda vahtu nimetatakse „kohvi näoks”. Usutakse, et kui kohvil puudub nägu, kaotab peagi oma näo ka selle pakkuja.

Türgi kohvi valmistatakse spetsiaalses kannus nimega "cezve". Traditsiooni kohaselt pööratakse kohvitass peale kohvi joomist alustassi peale ning peale selle jahtumist on oskajatel võimalus kohvipaksu pealt tulevikku lugeda.

Tänapäeval serveeritakse kohvi väiksema tseremoniaalsusega ning „cezve”sid ei valmistata enam graveeritud puidust ega hõbedast. Kaks tähtsat traditsiooni on aga siiski jõudnud ka tänapäeva. Tulevased pruudid pannakse nende tulevaste ämmade poolt proovile just Türgi kohvi valmistades ja serveerides. Kui tüdruk mehele minna ei taha, kasutab ta suhkru asemel soola ning proovib kohvi üle kohvitassi loksutada. Teine traditsioon, mis siiani säilinud – on „fal” ehk tuleviku ennustamine kohvipaksu pealt.

Nagu türklased ütlevad „ Üheskoos Türgi kohvi joomine garanteerib 40 aastase sõpruse”